Iga terve sportlane on täpse hoolitsuse tulemus - saa teada, mis peitub hobuste füsioteraapia taga koos Håkan Crantziga.

Rohkem kui kakskümmend viis aastat on rootsi hobuste füsioterapeut Håkan Crantz töötanud maailma parimate hobuste ja ratsanikega. Olgu see olümpiaareenidel või vaiksetes treeningpaikades, on ta kogenud, kuidas väikesed nüansid hobuse kehas annavad märku, kas hobune on terve ja saavutab oma tipptaseme. Tema tee füsioterapeudiks oli ebatavaline ning intervjuu käigus tema mõtisklused peegeldavad nii sügavat asjatundlikust kui ka eluaegset kirge hobuste vastu.

Kuidas sattusid füsioteraapia juurde ning miks sa valisid hobused inimeste asemel?

"Olin 13 aastat sepp, kuid siis tekkisid mul selja probleemid raskest tööst. Tol ajal minu füsioterapeut soovitas mul lõpetada sepa töö ning ratsutamise. Ütlesin talle, et ma ei teagi, mille muuga ma tegelema hakkaksin ning tema vastas selle peale: "Miks mitte õppida füsioterapeudiks?". Sealt see idee alguse sai.

Alguses plaanisin töötada nii hobuste, kui ratsanikega, kuid aja jooksul tekkis mulle liialt palju kliente hobuste näol. Ja kui aus olla, siis eelistasin hobuseid inimeste asemel. Ka minu taust ratsutajana, töö koos võidusõiduhobustega ja hobuste rautamisega andis mulle loomuliku suuna hakata siiski hobustega tegelema."

Oled olnud nüüdseks mitmeid aastaid Rootsi Olümpiavõistlejate tiimis. Milline on see teekond Sinu jaoks olnud?

"Alates 2021. aastast olen töötanud füsioterapeudina Rootsi kolmevõistluse tiimi jaoks. Olen teinud neli Olümpiat, kolm Maailmameistrivõistlust ja seitse Euroopa meistrivõistlust. Üks aasta ma töötasin isegi kõikides distsipliinides (takistussõit, koolisõit, kolmevõistlus, võidusõit)."

Milliseid teraapia meetoteid sa kõige sagedamini kasutad?

"On väga palju võimalusi kuidas hobuse keha ravida. Aga kui tahan olla kõrgel tasemel füsioterapeut, pean valima paar meetodit - sa ei saa teha kõiki meetodeid kõrgel tasemel. Valisin endale töötamiseks oma käed, elektri ja ultraheli."

Kuidas ultraheli saab kasutada hobuse füsioteraapias?

"Meil on kahte liiki ultraheli," Håkan seletab:

• "Üks on skanneeriv ultraheli, mida kasutatakse pildi tegemiseks, näiteks hobuse kõõluste uurimiseks. Need helilained rändavad kehasse peegeldades tagasi olenevalt koest ja tekitades ekraanile pildi.

• Teine on terapeutiline ultraheli. Selle puhul saadetakse kehasse tugevamad helilained, mis ei ole mõeldud pildi tekitamiseks, vaid ravi efekti tekitamiseks koesse. Ehk siis mina kasutangi terapeutilist ultraheli."

Milliste probleemidega kõige sagedamini hobuste omanikud oma hobuseid teie juurde toovad?

"85% hobuseid, keda näen, on terved hobused ja nad läbivad ka veterinaarkontrolli ilma ühegi mureta. Ma ei tegele haigete loomadega, vaid tervete sportlastega. Minu roll on teha elu lihtsamaks hobusele, kui ka ratsutajale. Näiteks:

• mõnikord vaatad liikuvat hobust ja näed, et tal on käiguvahe. Põhjus võib ollal lihtsalt selles, et tal on vasakul ringil keerulisem liikuda kui paremal ringil;

• mõnikord võib neil olla paremast jalast galopis joostses vähem jõudu kui vasakust jalast galopis;

• või näiteks hobune hüppab vasakule viltu;

• võib olla ka, et hobune kaotab hoogu ja jõudu pikendatud traavis.

Sellist tüüpi probleemidega ma tegelengi.

Kliinikus töötan ma kord nädalas koos veterinaaridega, et analüüsida lonkavaid hobuseid."

Triinu: "Arvan, et see on väga sarnane ka inimestega. Kõigil on mõni lihas pinges, kuid tippsportlasele sellised lihaspinged mõjutavad oluliselt sooritusvõimet."

Håkan nõustub: "Täpselt. Kui sa lihtsalt sörgid metsas ringi, siis sellised probleemid ei sega. Kuid kui sa näiteks viskad oda võistlustel, siis sulle pole lubatud sellised väiksed probleemid, sest selle väikse probleemi pärast võid oda visata palju lühemale distantsile. Tulemuseks oled esimese koha asemel kuuendal kohal. Kõik oleneb, mida inimene teeb. Sama kehtib ka hobustele: kui hobune käib mõnikord nädalas maastikul traavitamas, siis pole seal suurt probleemi, kuid kui hobuselt eeldatakse, et ta hüppab 1.60m parkuure ja tal on lihaspingeid, siis tekib sellest tõsine probleem. Kõik oleneb sellest, mis tasemel hobuse sooritustase olema peab."

Kui palju hobuse taastumis protsess sõltub sellest, mida ratsutaja või hobuse hooldaja kodus teeb?

"Väga palju. Mõnikord mina ise ei saavuta suurt erinevust, mõnikord jällegi hobune läheb pärast sessiooni paremaks, kuid enamus ajast annan ma ratsutajale võimaluse tervendada hobust läbi õige korrektse ratsutamise. Väga oluline on, et ratsutaja oskab ratsutada õige tehnikaga, sest see on see, mis teeb hobuse paremaks."

Lisan siia, et olen kuulnud ratsutajatest, kes suudavad hobuseid tervendada läbi õige tehnikaga ratsutades.  Håkan noogutab, kuid lisab: "Oleneb probleemist. Kui randmeliigeses on näiteks luukild, siis sa hobusega ratsutada ei saa. Aga kui lihases on pingeid, siis jah, korrektne ratsutamine võib teha suure muutuse positiivses suunas."

Millised on kõige sagedasemad vead, mida hobuse omanikud taastumisprotsessis teevad?

"Nad ei anna piisavalt aega hobusel taastuda. Hobused ei saa paremaks ainult puhates, kuid nad ei lähe ka paremaks, kui sa ainult surud ja treenid. Hobune vajab trenni, et jõudu kasvatada, aga nad vajavad ka kergeid treeningpäevi ja puhkust, et taastuda - nii keha, kui ka vaim."

Kui sa vaatled ja analüüsid hobust, millistele detailidele sa tähelepanu pöörad? Kas sul on kindel süsteem?

"Jah, ma vaatan hobused üle alati sama süsteemiga. Tavaliselt ma ei taha teada, mida ratsutaja tunneb, sest see võib mulle tekitada eelarvamusi. Kui ratsutaja ütleb, et hobusel on probleem paremast jalast galopis, siis võin alateadlikult fookuse suunata sinna ja mõne muu olulise detaili kahe silma vahele jätta.

See tähendab, et soovin teada ainult hobuse vanust, konditsiooni ja kas on turvaline hobuse taga seista. Seejärel tunnetan kogu hobuse keha üle ja kui see, mis ma sealt leidsin, on sama, mida ratsutaja tunneb, siis on ju hästi! Kui meie tunnetused on erinevad, siis lähen tagasi hobuse juurde ja tunnetan uuesti.

Mul on mitmeid erinevaid teste, mida saaksin kogu päeva ühe hobuse peal testida. Kuid ma ei saa ju teha igakord kõiki teste - nii poleks teenus taskukohane. Seetõttu on mul üks kindel süsteem, kuhu vajadusel lisan teste juurde."

Kuidas hobune ütleb Sulle, et kuskilt valutab?

"Enamjaolt läbi selle, mida tunnen lihases. Nüüdseks olen teinud umbes 38 000 sessiooni, seega tean, kuidas lihas peaks minu sõrmede all tunduma. Kui leian pinge, turse, kuumuse või piiratud liikumise, siis see juba ütleb mulle midagi. Mõnikord hobune reageerib lihaskrambiga või paneb oma kõrvad taha, kui katsun valulikku kohta.

Ma ei toetu väga hobuse näo ilmetele või nii nimetatud "pain faces", minu jaoks on tähtis minu käe tunne ja liikuv pilt. Ma sooviksin olla nii hea, et suudan pilti nähes koheselt öelda, kui hobune tunneb valu või mitte."

Oleme nõus, et nii nagu inimesed, võivad ka hobused näha pinges välja isegi siis, kui neil otseselt valus pole. "Täpselt," ütleb Håkan, "Mõni hobune vihastab väga kergelt, mõni on koguaeg lõdvestunud olekus. Hobuse iseloom mängib olulist rolli. Kui hobune aksepteerib katsumist igalt poolt, kuid ühest kohast mitte, siis see ütleb mulle, et midagi on valesti."

Millistele märkidele peaksid hobuse omanikud tähelepanu pöörama, et varakult probleemidele järele jõuda?

"Tunneta oma hobust igapäevaselt. Puuduta oma kätega kogu hobuse keha - ülaliini, jalgu jne. Kui teed seda igapäev, siis saad koheselt aru, kui miski muutub - näiteks paistes randmeliiges kõige esimesel päeval. Liiga tihti avastavad inimesed selliseid asju alles mitu nädalat hiljem. Suurtes tallides võib ühel hobusel olla kümme erinevat hooldajat, kuid ideaalis peaks üks inimene ühte ja sama hobust igapäevaselt kätega tunnetama. See on viis, kuidas kasvatad teadlikust, mis hobuse kehas toimub."

"Mõned inimesed panevad pea liiva alla ja kujutavad, et halbu märke ei eksisteeri. Teised jällegi reageerivad kohe esimesest päevast kui hobune pole normaalne ja seal peab viga leiduma. Isiklikult mina nii ei mõtle - tahan näha, et hobune tunneb end kehvasti paar päeva, enne kui teen järelduse, et meil on päris probleem, mis vajab tegelemist. Kuid rõhutan, et siiski peab see sind tegema rohkem tähelepanelikuks, kui hobune ei tundu normaalne. See on tegelikult põhjus, miks on hea, kui hobusel on üks ja sama ratsutaja iga päev. Kui vahetad koguaeg ratsutajaid ja uus ratsutaja ütleb "Ma ei tunne midagi," siis on palju raskem tuvastada probleemi."

Triinu: "Olen ka kuulnud, et hobuse stressitaset mõjutab ka see, mitu inimest temaga tegeleb." Håkan nõustub: "See on loogiline. Näiteks, vanemad inimesed, kes vajavad igapäevast hoolt, võib samuti nende stressitase tõusta, kui mitu erinevat hooldajat päeva jooksul nendega tegelevad. Minu abikaasa vanemad on nüüdseks üpriski vanad, ja eile seitse erinevat inimest külastas, et neid aidata - kõik olid uued näod, keda nad varem pole näinud. See oli nende jaoks stressirohke ning kindlasti on see sarnane ka hobustega."

Håkan jätkab:

"Kindlasti tuleb meeles pidada, et hobustel võivad olla ka kehvad päevad nagu ka meil. Kui hobune tunneb end kehvasti ainult ühe päeva, siis see on okei. Aga kui ta ei tunne end hästi viis päeva järjest, siis seal on miskit, mis vajab lahendamist."

Kui tihti peaks hobune füsioteraapias käima, kui pole otsest probleemi?

"See oleneb mitmest asjaolust:

• Tereve hobuse jaoks, kes elab normaalset elu, on minu arvates hea tava käia kaks korda aastas lihtsalt kontrollis. Põhjus seisneb selles, et isegi kui hobune elab karjamaal oma naturaalset elu, on tal siiski risk viga saada. Sellistel hobustel vigastuse märgid ei pruugi kohe väljenduda, vaid kuid hiljem, mistõttu regulaarsed kontrollid koos füsioterapeudiga aitavad märgistada probleemid vara ning hoiab ära vigastuse ägenemise tõsiseks probleemiks.

• Hobustel, kes võistlevad kõrgel tasemel, on loomulik, et nad vajavad sagedamini füsioteraapiat. Need hobused teevad intensiivset trenni ja kui midagi on valesti, suurendab raske treeningu ja võistlemise kombinatsioon riski, et väiksemast probleemist võib areneda midagi palju tõsisemat. Sporthobused võistlus

  perioodil võivad vajada füsioteraapiat üks või isegi kaks korda kuus.

Kuid lõppude lõpuks on see väga individuaalne."

Kas füsioteraapia saab muuta hobuse iseloomu?

"Jah, loomulikult. Kui hobune on sunnitud töötama läbi valu, ei ole ta ju õnnelik. Kui eemaldad valu, on hobune ühtäkki positiivsem ning koostööaltim. Iseloom muutub proportsionaalselt valu tasemega. Mõni hobune peidab ebamugavust hästi, teised hoopis muutuvad pahuramaks, kuid kui nad tunnevad enda kehas end hästi, siis sa näed erinevust."

Kui palju sinu töö on teadus ja kui palju sa kasutad intutsiooni või tunnetust?

"See on väga hea küsimus! Teadus annab sulle vahendid, aga et neid kasutada, peab sul olema hea tunnetus. Prantsusmaal tehti suured uuringud, kus hobuseid raviti erinevate meetoditega: kiropraktika, laser, massaaž ja elekter. Ratsutajad pidid hindama enda hobust pärast ravi. Peaaegu kõik hobused hinnati paremaks, sõltumata sellest, mis ravi meetodit kasutati ja võis olla ka nii, et ei kasutatud ühtegi ravimeetodit.

See näitab platseebo efekti - mitte hobuses, vaid ratsutajas. Kui ratsutaja usub, et hobune on parem, ratsutab ta ka teistmoodi ja ainuüksi see võib hobuse paremaks muuta. See ei ole alati halb asi, see võib hoopis aidata. Uuring näitab hästi, kui palju minu töö on teadus ja tunnetamine."

Mis on parim nõuanne, mida oled saanud oma karjääri jooksul?

"Kui õppisin Inglismaal koos Mary Bromileyga (parim hobuinimene, keda olen kohanud), ta andis mulle nõuande, mis on minuga jäänud sellest ajast saati: "Ära arva, et saad kõiki hobuseid ravida ühtemoodi. Esmalt pead sa leidma tegeliku probleemi ja alles siis valima oma tööriistakastist õige vahendi."

Milline on sinu visoon hobufüsioteraapia tulevikust?

"Minu isiklik visioon on pension," ta naerab. "Aga sellele valdkonnale üldiselt, ma loodan, et saame rohkem teaduslikku tõestust sellele, mida me teeme. Usun, et teeme palju head, aga teadus annaks meile selgemad vastused."

Millise kolme sõnaga kirjeldaksid head füsioteraapiat?

"Sa pead olema hea suhtleja hobuse omaniku, veterinaari ja üldse kõigiga. Sa pead olema suunatud probleeme lahendama. Ning kindlasti peab sul olema hea tunnetus."

Lõpetuseks, millise nõuande sa annaksid igale hobuseomanikule?

"Tahaksin uuesti rõhutada seda:"tunneta kogu hobust oma kätega igapäevaselt". Tunneta hobuse lihaseid kaelas, seljas, jalgades jne. Mida rohkem sa seda teed, seda varem avastad, kui miski on valesti. Tippgroomid teavad igat pisematki detaili oma hobuse kohta ning vahel isegi enne boksi astumist nad tunnetavad, et midagi on valesti - niisugune peaks olema hobuse ja inimese vaheline side. Kui rohkem inimesi tunnetaks oma hobust nii igapäevselt, oleksid hobused paremini mõistetud ja hoolitsetud."

Triinu: "Aitäh Håkan selle põneva intervjuu eest, mul oli hea meel sinuga koos kirge hobuste vastu jagada!"

Håkan naeratab ja ütleb: "Tavaliselt ma väldin intervjuude andmist, kuid seekord ma tundsin end üllatavalt mõnusalt ning nautisin seda intervjuud. Aitäh!".