Olen pühendunud ratsaspordi entusiast, kelle eesmärk on pidev areng ja uute kogemuste omandamine. Olen treeninud ja end arendanud mitmes eri tallis nii Eestis kui välismaal, et täiendada oma oskusi ning tuua siia kaasa uusi teadmisi ja lähenemisi ratsaspordist.
Siit saate minu kogemuste ja arenguteekonna kohta lähemalt lugeda.
Grevlunda Estate, Rootsi
2025, suvi
Pärast Belgias käimist tundsin, et tahan välismaal oma kooli praktikat sooritada ning veelgi enam näha tippspordi maailma. Mind on painanud üks küsimus pikka aega: "Kuidas teha tipptasemel sporti nii, et hobune ja ratsanik mõlemad tunneksid end enda kehas hästi ja teeksid seda meeleldi? / Kuidas teha tipp tasemel sporti nii, et hobune, ratsanik ja ka tema ümber olev tiim tunneksid end hästi ja teeksid oma tööd meeleldi?". Arvasin, et ideaalne ratsasportlane, kelle juurde minna oma küsimusele vastust leidma on Peder Fredricson. Peder on toonud olümpialt mitmeid medaleid koju ning on tuntud hobumaailas eelkõige oma nii nimetatud "horsemanship" poolt.
Grevlundas nägin töötamas tõeliselt profesionaalset tiimi, millest mul oli au tiimi liikmena osa saada. Päevakava oli mõtestatult, detailselt ja efektiivselt läbi mõeldud nii hobuse hoolduse, talli majandamise, kui ka tiimi haldamise seisukohalt. Grevlundas tehti palju koostööd oma eriala spetsialistidega, et tunda oma hobuseid võimalikult hästi ning selle põhjal pakkuda neile parimat võimalikku elu. Tegin eriala spetsialistidega ka intervjuusid, mille leiate minu blogist.
Pildil on näha mind, Peder Fredricsoni ja tema abikaasat Lisen Bratt Fredricsoni.
MSA Sporthorses, Belgia
2024, suvi
Tuli suvevaheaeg ning polnud enam hobuseid, keda sõita. Mõtlesin siis, et mis oleks kui läheks välismaale?! Mõeldud tehtud! Kandideerisin ja sain võimaluse asuda tööle Mart Sander Aarma juurde. Seal oli hoopis teine maailm. Sain sõita palju sporthobuseid, võistlustel groomiks käia ning olla kohapeal hobumaailma olulisematel võistlustel. Mind võeti kaasa vaatama CHIO Aachen võistluseid ja Sentoweris toimuvat varssade oksionit, samuti sain võimaluse natuke groomida 5 aastaste finaalis CSI Valkenswaardis. Aitäh Mart ja Birgit!
Mardilt sain palju uusi vaatenurki hobuse treenimisest (näiteks hüppe parabooli parandamine), võistlustel parkuuri kõndimisest (plaani koostamine parkuuri edukaks läbimiseks) ning jaluste pikkus (et hobust paremini tunnetada).
Pildil on näha mind koos hobuse Williamiga ja Marti mind enne starti minekut juhendamas. Võistlesin takistussõidus kõrgusel 95 cm, kus saavutasin kiire sõidu eest III koha.
Järvamaa Kutsehariduskeskus, Hobuhooldaja
2023-...
Järvamaa Kutsehariduskeskuses õpin ma hobuhooldajaks ning omandan samaaegselt ka keskharidust. Meile perega tundus see igati uksi avav valik õppida hobuhooldajaks, sest saan olla keskkonnas, kus on teisi sama huviga inimesi ning oma tutvusringkonda selle võrra laiendada. Järvamaa Kutsehariduskeskuses õppides omandan ma teadmisi oma ala spetsialistidelt (söötmis ja hooldus õpetaja Maris Juul, ratsatreener Reet Jänes, aretus Astra Nilk, taastootmine Ulvi Martin, hobuse tervishoid Liis Maisla, hobuse psühholoogia Kati Leutonen ja Helen Aava, talliõpetajad Helen Aava ja Monika Linder)
Eriti suur tänu avaldus treenerile Reet Jänesele, kes on aidanud minu ratsutamisoskust ja mõttemaailma arenedada tiigri hüpetega!
Pildil on näha mind ja Bounty Hunterit ABC1 skeemi sõitmas.
Honey King
2021-2023
Minul oli siiski tugev tung end takistussõidus arendada ja oli vaja leida endale hobune, kellega oleks mul seda võimalik teha. Läbi pikema otsingu sain ma tuttavaks Liis Jõevee ja Honey Kingiga. Honey King oli minu kõige esimene päris sporthobune. Ta oli ülimalt tuline, terav, tundlik ja intelligentne hobune. Eesmärgiks oli mind treenida 110 cm parkuure võistlema, kuid kahjuks see meil ei õnnestunud. Honey vigastas oma liigest nii, et ta ei talu enam spordikoormust. Sellegi poolest sain ma Liisilt ja Honeylt teadmisi, kuidas hobusega suhet luua ning kuidas toimub hobusega kokkukasvamine.
Kindlasti sain olulisi õppetunde, kuidas hobust ülal pidada. Honey elas kaks suve minu koduhoovis koos kaaslastega eesel Sally ja poni Roosiga. Nad olid nii võrd uudishimulikud, et läksid suurest uudishimust inimeste eluviisi saunamajas uudistama ning lubasid lausa endale pärsiavaiba peal kõndida, kaminat uurida ja laua taga seisukoht võtta.
Liis on suunanud mind hobumaailmas kaasaegsemalt mõtlema ning tutvustas mulle ka tema iidolit Peder Fredricson’i, kes on ka nüüd minu üks eeskujudest.
Pildil on näha mind Honeyga Lagedil võimlemis harjutusi tegemas.
Niitvälja Ratsakool
2020-2021
Jällegi tundsin, et vajan teistmoodi lähenemist. Valisime välja Niitvälja, sest see on koht, kus sportlasi tegutseb rohkem ning saab spordimaailma lähemalt näha. Niitväljal treenisin Ellen Vatseli, Agnes ja Tarmo Kutsari käe all. Samuti leidsin Niitväljalt endale ka hea nõuandja Merle Männiku, kellega on vahel hea nõu pidada.
Niitväljal tegelesin palju koolisõiduga, mis oli väga põnev. Ratsakooli hobusega Lily jõudsime lausa LK1 tasemeni võistlema.
Pildil on näha mind Inglise täisverelise Lincolniga Massu ratsaklubis 90cm võistlemas.
Lagedi Ratsaspordikool
2020
Minu siht on alati olnud end arendada ning õppida oskuslikult hobusega ratsutama ning neid tunnetama. Järgmiseks talliks minu arengu teel oli Lagedi Ratsaspordikool, mis spetsialiseerus kolmevõistlusele. Minu treeneriteks olid Ain Unt ja Helina Eistre. Lagedi oli üks esimesi talle, mis avas rohkem ratsutamise erinevaid tahke ning kasvatas minus tugevat töökust enda istaku ja tasakaalu kallal töötamiseks, sest mulle anti alati keeruliseid hobuseid kelle seljas püsida.
Videol on Ain Unt mulle istaku trenni andmas Vis Vitalisega.
Kolgaküla tall
2018-2020
Järgmiseks talliks sai Kolgaküla tall, kus minu treeneriks oli Maret Kasemets.
Kolgaküla tallis olid alati väga vahvad ning seikluste rohked maastikul käigud. Käisime järvedes ujumas, jooksime hobustega kõrgetest mägedest ülesse ning mõni maastik võis lausa 3 tundi kesta. Kuigi kõige lõbusa poolelt sai ka rohkem võistlemas käia ning purustada ise enda kõrgushüppe rekordeid.
Pildil on näha minu treenerit Maretit koos oma tallikoera Pätuga ning mina istun Eesti hobuse Viiroki seljas, kes oli minu üks lemmikuid hobuseid Kolgaküla tallis.
Ülearu ratsatalu
2014-2018
Alustasin ratsutamisega 2014 aastal Paunapõllul (mis kolis Ülearu ratsataluks).
Minu kõige esimeseks treeneriks oli Kaili Allmägi. Ülearu talliga tegin esimesed võistlused naaber külas, kuhu matkasime hobustega kohale. Võistlesin juhtimisparkuuri suure raudja Tori hobusega Aidur. Ja treener Kaili pärast võistlussooritust kommenteeris, et Triinul on hea võistlusnärv, sest kogu juhtimisparkuuri vältel oskasin olla keskendunud, rahulik ja enesekindel.
Vaatamata sellele, et see oli minu kõige esimene kogemus võistelda. Sain palju õppida, kuidas hobustega iseseisvalt hakkama saada ning kuidas hobuseid suurtelt karjamaadelt kätte saada. Suurtelt karjamaadelt hobuseid tuues õnnestus vahel isegi hobusele selga hüpata ja treening paika ratsutada, hobuseid trenni tuua oli alati seiklus.
Pildil on näha mind ja Aidurit juhtimisparkuuri sooritamas Kolgaküla tallis.